Kaustik

Ma seisan aknal, pilk eksleb kauguses,
kuid mõtteis olen Sinu lähedal-
nii lähedal, et mul hakkab hirm.
Hirm selle ees, et ei suuda
kaasa minna Su mõtete ja maailmaga.

Maine kujutlus Sinust taandub, kuid
mu silmad otsivad endiselt Su pilku-
pilku, millest õhkus soojust.
Kuid Sina oled läinud kaugele eest,
et kohtume alles silmapiiril.

Ümbritsetuna imelisest valgusest
tajun ühtesulamist kõiksusega-
kõiksusega, mis teadvustab mu olemise tõesust.
Ja minu pilk, mis eksleb kauguses,
koos minuga on aknal kaua veel.

Signe Arro