Kaustik

.... tegelikult kõik langeb me kõik langeme
mis on seesama kui tiirleme läheme ja
tuleme oleme ja ei ole ja sellepärast
on kõige rumalam küsida kust kuhu
milleks mille jaoks miks

tegelikult ei ole ma kunagi tahtnud
rääkida luuletada muust kui vabast
langemisest vabadusest aga kui ma tahan
vaadata välja kus on midagi tuisk või
tohutu must valge lind tõusmas ma
ei tohi ju öelda kust või kuhu jah kui ma
tahan vaadata ma olen väike ja rumal
on üks külm klaas minu ja pimeduse
vahel ja ma ei saa isegi hõigata sinna
lume ja lindude öösse valgesse
linnusulepimedusse ühtainsat sõna
mis seletaks kõik alustaks kõik


ma tean ma olen tilluke ja rumal
ma olen vana ja väsinud ma olin luuletaja
ma olin ma olin aga tegelikult mind ei
olnudki on ainult see sõna see kohutav
valge sõna mida olin küünitanud
vaatama nägema läbi selle tänase
igavese tuisuöö läbi iseenda läbi pimeda
klaasi ja ruumi läbi selle kõige läbi
minu ja selle st mind tegelikult ei ole ...

Jaan Kaplinski