Kaustik

Võlvkaare varjus must künnilind
liig pingsalt jälgimas on mind.
Tige naer ja kahtlustuste sosin
ning mu enda pisarate vabin.
Kas kuulun ma Sulle, lind sünge?
Või on siin pettus? Mängid mänge?
Su terav pilk mind võtnud meelevalda,
kuni leian kindla kalda.
Ahelaist nüüd põgenen ma salamahti.
Kuid tean, et pead Sa ikka jahti.
Must lind, ohver veel ei väsi,
sest kaugustes ju hooliv käsi.
Ei mu õnn surmaund maga,
aga Sulle rõõmu ka ei jaga.
Inimtühjast linnast leidsin kuldse kaevu,
selja taha vaatama ei vaevu,
sest tean, et kadunud on lind,
unistuste uduranda jõudis hing.

K.