Kaustik

(Klassikirjand)

Eestis on viimastel kuudel suurt kõmu tekitanud uus jäätmekäitlusseadus, täpsemalt prügi sorteerimine. Paljud leiavad, et "mingi" sorteerimine on lihtlabane ajaraisk. On ka neid,kes saavad aru sorteerimise eelistest ning on seega altid oma jäätmeid vastavalt sorteerima. Igapäevase tarbimise tulemusena tekivad jäätmed ehk prügi. Prügisorteerimine on vähim, mida saame meie kui tarbijad keskkonna heaks teha.

Aastat kakskümmend tagasi oli meie riik veel Nõukogude Liidu võimu all. Siis ei olnud neid "tüütuid" kampaaniaid, mis ärgitavad meid keskkonda kaitsma ja oma olmeprügi sorteerima. Oh seda vana head Nõukogude aega! Aga peame arvesse võtma ka seda, et tarbimiskultuur on vene ajaga võrreldes kardinaalselt muutunud. Keskimine eestlane on simaklappidega uimane hobune, kes ei suuda vaadata endast kaugemale. Seepärast ei teadvustagi inimesed endale, mida toob enesega kaasa tarbimisühiskonnas elamine. Enamasti elatakse mõtetega tänases päevas, mitte ei mõelda kümneid aastaid ette, mil meie tarbimise tagajärjed valupunktideks muutuvad.

Meie tarbimiseelistusi reedab igapäevane elu. Kas me eelistame jalgrattaga sõitmist autosõidule? Kuidas me suhtume kilekottidesse, mida ige võimaliku ostuga kaasa sokutatakse? Kas me kustutame tule, kui toast lahkume? Kas me mõtleme, milliseid puhastusvahendeid ja toiduaineid me endale koju viime? Arvan, et ruumist lahkudes kustutab pea igaüks meist tule. See on nii juba raha kokkuhoiu pärast, sest elektrihind on ju enneolemtult kõrge. Siit koorub välja tõsiasi, et me mõtleme liialt materiaalselt- kui keskkonnasäästlik eluviis nõuab kukru kergendamist, siis saab see meie jaoks vastuvõetamatuks.

Tarbijana ei anna inimene andale oma eelistustest ja eluviisidest tegelikult aru. Kas näidata näpuga Toompea poole, kust pole tulnud piisavalt eelnõusid rahva keskkonnateadlikkuse suurendamiseks või süüdistada inimese enda lollust ning huvipuudust? Keskimine inimene ei tea, et tema kodu sarnaneb tegelikkuses keemialaboriga. Toiduained on pilgeni täis lisaaineid (säilitusained, värvid, essentsid jms), vannitoas on esindatud terve Mendelejevi tabel. Määrides endale peale erinevaid kreeme, kasutades uusimaid kehahooldusvahendeid ja meikides end mõõdukalt, viib keskmine naine enda organismi aastas umbes kaks kilogrammi keemilisi ühendeid. Üsna uskumatu, aga siiski tõsi.

Tarbimiskultuuri lahutamatu osa on reklaamindus. Ükskõik, kuhu me ka ei vaata, kõikjal on peibutavad ja eksitavad reklaamid. Kõike seda vaid ühel eesmärgil- ärgitada inimesi veelgi rohkem tarbima. Asja saab vaadata ka teisest seisukohast, reklaam iseenesest pole ju halb (seni, kuni see ei muutu müraks), lihtsalt asjad, mida reklaamitakse, on valed. Me saame muuta meedia keskkonna päästerõngaks, kui propageerime loodussäästlikke eluviise, tutvustame võimalusi arukaks tarbimiseks ja informeerime inimesierinevatest ohtudest, mis kaasnevad tarbimisega. Tehas sellist nö "ajupesu", peab see ju hakkama kunagi vilja kandma. Kui kas või üks inimene sajast proovib muuta oma igapäevaseid harjumusi, et säästa keskkonda, on see juba tohutu läbimurre.

Ostes poest näiteks tavalise pluusi asemel riideeseme, mis on valmistatud keskkonnasõbralikust materjalist (või koguni ümbertöödeldud), näitame üles teadlikkust ja hoolivust. Teadlikkust, sest mõistame, mida toob endaga kaasa ületootmine ja liigne tarbimine. Hoolivust peegeldab see sellepärast, et oleme teadlikud, et enamik kiirmoe kettide riietest on valmistatud arengumaades, kasutades odavat tööjõudu. Kui inimesed ei ostaks Kolmandas Maailmas valmistatud tooteid, siis puuduks vajadus nende tootmiseks. Viimastel aastatel on poeriiulitele jõudnud järjest enam tooteid ja toiduaineid märgistusega "öko" või "mahe". Üha rohkem on ka eraldi poode, kus pakutakse laias valikus keskkonnasõbralikke tooteid. On loodud ideaalsed võimalused teadlikuks tarbimiseks. Iseasi, kuidas me pakutud võimalustesse suhtume ja neid kasutame.

Loodus oli olemas ammu enne meid. Loodetavasti püsib keskkond ka peale seda, kui meie oma maise teekonna lõpetame. Rahvatarkus ütleb, et vanemat peab austama. Kui inimesed oleksid vähem egoistlikult meelestatud, siis saaksime me oma planeedi jaoks väga palju ära teha. On aeg maailmale näidata, et eestlane, va imeloom, tuleb isegi prügisorteerimisega toime!