Koban valusas pimeduses,
otsin ust ent leian akna...
Igal sekundil on tähendus-
ära minult seda täiust võta.
Aknaklaas on tuttvalikult jahe,
paitan sõrmeotstega seda viimset lüli,
ootan koputust või su häält, mis nõnda kähe.
Aga tema sammud on valed ja sisemus tühi.
Et siis niivõrd kaugel on paradiis ja selle lähe?
K.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
0 kommentaari:
Postita kommentaar