Kaustik

Kleit,millel verised kätejäljed Seisan siin tormise mere kaldal,on öö.Liiv on niiske ning igalpool varjutab udu.Olen üksi, ning nutan,tahaksin surra, siia samasse.Siin on nii ilus, kuid mul on külm,ma nutan. Mu huuled on juba külmast sinised,ning tuul sasib mu heledaid juukseid.Vesi juba ulatub varvasteni.Läheduses pole kedagi,olen ainult mina ja mu mure.Olen nii õnnetu, sest jätsid mind.Mul seljas lumivalge kleit,mis on küll juba läbimärg,kuid siiski valge.Olen oma käe kusagil katki löönud, ning veri on veega segamini,kleidile jäävad verised käejäljed.Hüvastijätu kiri on mul peos,ning sammun aina sügavamale vette,kuni vesi ulatub põlvedeni,siis puusadeni, nabani, rindadeni,ning lõpuks kaelani.Näen kauguses suurt lainet,ning tagasi teed ei ole.Olengi läinud.Hommikul leiti üks heledapeaga tüdruk,kel seljas valge vereplekkidega kleit.Ta huuled olid külmast lillad,ning silmad veel pärani lahti.Käes hoidis ta kirja,kuid tähed olid veega peaagu kustunud.Seal paistis ainult:armastan Sind.Keegi ei saanudki kunagi teada keda,ning miks ta end tappis.Ärkan ühel täiskuu öösel, tõusen, riietun, lähen koridori.Vaikselt avan ukse, astun pimedusse, jalutan mööda radu, kus kunagi pole käinud.Kuulen hääli, mis kostavad metsast, ning hirm on mul üpriski suur, kuid sellest hoolimata jalutan ma edasi, ning äkkitselt keegi kõnetab mind.See oled Sina kuuvalgel ööl, Sina kes mind petsid.Kuid Sa pole üksi, kaasas on Sul võõrast tüdruk, kel nii ülbe pilk.Sa kõnetad mind jällegi, kuid ma ei vasta, ma kõnnin edasi.Kuid mitte mööda radu, ma ekslen keset metsa ning pimedust.Jõuan tühjale lagendikule, kus kasvab pikk rohi.Keset lagendiku paistab üks vana raagus puu, istun sinna maha, ning leian ühe kildudeks löödud pudeli.Killud on laiali laotatud, võtan ühe killukese, mis paistab päris terav, ning tõmban üle oma randmete.Ma näen oma verd, see on tuli punane.Nüüd heidan ma puu alla pikali, ning vaatlen kuud ja tähti.Valu ma ei tunne, tunnen ainult kuidas elu minust välja voogab.Sulen silmad, kuid miskipärast kuulen ma jällegi Su häält.Näen Sind kaugel, Sa jooksed minu poole.Seekord oled Sa üksinda, kuid kui Sa minu juurde jõudsid, olin ma juba surnud.Sa leidsid ainult minu verega kirjutatud sõnad,